VANA-KREEKA
Juuksed olid üldjuhul pikad, tumedad ja paksud, loomulikult või kunstlikult lokitud ning erinevatesse kujunditesse seatud. Väga
populaarsed olid igasugused metallist ja riideribast tehtud peaehted. Naised avastasid esmakordselt ka võimaluse kanda juukseid hobusesabas. Et juuksed läigiksid ja ka lõhnaksid kaunilt, võeti appi õlid, vahad ja pumatid. Kuna blondid kiharad olid haruldased, siis neid ka imetleti ja sooviti. Et sellist väljanägemist saavutada pleegitati juukseid kaaliumkloriidi vee-ja kummeli tõmmise seguga.
VANA-ROOMA
Selle ajastu soenguks oli „orbis“, kus näoäär ja otsaesine oli ääristatud lokkidega. Ülejäänud juuksed olid kinnitatud taha hobusesabasse või krunni. Sellised soengud olid lihtsalt koledad ja ei järginud pea – ega näokuju. Arusaamatul viisil tuli see, aga taas moodi 18. sajand ja 20. sajand. Väga moes oli olla ka blond, nii mõnedki naised eksperimenteerisid pleegitajatega ning loomulikult olid sellel sageli katastroofilised tulemused. Lihtsam oli kanda parukat, mis oli tehtud põhja Saksamaalt toodud orjatüdrukute juustest. Seaduse kohaselt kandsid prostituudid kollaseid parukaid. Soengute kaunistamiseks kasutati vääriskividest ja metallidest tehtud kamme ja lõkse.
Varajase Rooma mehed olid väga karvased, nende nägu kattis habe ja pikad juuksed.
Ka rooma meeste seas olid blondid juuksed hinnas, kuid nemad kasutasid blondeerimiseks lihtsalt kullatolmu.
VANA-EGIPTUS
Soengumood oli muistses Egiptuses, 3000 e.m.a aukohal.Egiptlastel oli ka oma juukse jumal: barber god. Jõukamatel inimestel olid omad isiklikud juuksurid.Egiptuses oli aadli tunnuseks kiilaks raseeritud pea, millel oli kliimat arvestades praktiline väärtus, samas nõudis mood, et tähtsamatel sündmustel kaeti pea parukaga. Parukate suuruse, kuju ja materjali järgi võis määratleda inimese kohta ühiskonnaredelil. Parukate valmistamiseks kasutati inimjuukseid, loomakarvu, lõnga või taimekiude. Pidulikel sündmustel kanti pikki parukaid, millesse olid keeratud suured rippuvad lokid. Lokke asendasid ka patsiread, patside alt lasti vahel paista ka oma juustel. Parukaid niisutati mitmesuguste essentside ja õlidega. Et parukatel oleks kaunis must värvus, tooniti neid indigoga, kui aga juustele sooviti punakas-oranžikas läiget kasutati selleks hennat. Umbes 1150 e.m.a ilmusid parukate värvusesse sellised toonid nagu sinine, roheline ja punane, kuid kõige populaarsemaks soenguks olid sirgelt lõigatud, mille pikkus varieerus lõuast kuni õlgadeni.
RENESSANSS
Renesansiaegses Itaalias olid kaunid ja naiselikud punakuldse tooniga blondid juuksed eriti hinnatud. Heledad juuksed olid Itaalia naiste unistuseks ja nende meeste imetlusobjektiks juba Rooma ajast peale. Sel ajastul polnud juuste pleegitamine keeruline. Naised istusid kannatlikult kuuma päikese käes, peas ilma põhjata kübar ja juuksed rippumas üle selle laiade servade. Palavuse peletamiseks niisutati aeg-ajalt nii ennast, kui juukseid pika varda otsa pistetud käsnaga. Veneetsias ehitati selle tarbeks katusele väikesed kambrid, kus daamid pleegitasid oma kiharaid. Pleegitamis –ja värvimisvahendite retsepte hoiti kiivalt saladuses, nende valdajad: habemeajajad ja juuksurid osutasid oma teenuseid vaid suure tasu eest. Itaallannade soengud üllatasid oma mitmekesisusega.
Daamid järgisid ka antiikseid eeskujusid ja keerasid oma juukseid sõlmedesse, punusid patsidesse, mis seoti paeltega ja kaunistati pärlitega või pandi neile ümber nahast vutlar või tutikesega lõppev võrk. Pikad lokid raamisid nägu, sageli seoti kimpu korjatud juuksed ristuvate paeltega kukla taha, kust need siis laineliste lokkidena seljale langesid.
Paljud naised pidid kasutama võltslokke –ja patse, et selliseid soenguid võimaldada.
Prantsuse kavalerid loobusid 20. aastail itaallastelt üle-võetud moest, pikkadest lokitud juustest ja lõikasid need siilisoenguks.
Väga paljud naised blondeerivad oma juukseid blondeerimispulbri abil.
BAROKK JA ROKOKOO
Louis XIII oli see mees, kes tõi moodi paljaks raseeritud näo, üles poole keeratud vuntsid ja lõuaotsa tuti.Noored mehed kandsid pikki lokkis juukseid või parukaid. Versaille’s töötasid usinalt parukameistrid, kes oma teoste loomiseks kasutasid loomakarvu, mererohtu, maisikiude.Alguses olid Louise parukad suhteliselt rahumeelsed, varsti hakkasid need, aga kandma nimesid Lõvilakk ja Puudel, mis viitasid otseselt nende väljanägemisele. Parukaid hakati eristama vastavalt seisusele: Vaimulikel olid nn „Hispaania“ parukad, keskmise tiheduse ja ümara kujuga, kõrgetel ametnikel kõrged ning kandilise kujuga, sõjaväelaste parukad seoti tagant lindiga kinni.
Louis XIV noorukipõlve pidutsemiseperioodil „noorenesid“ ka daamid, kandes kas lapselikku käharpead või õlgadeni ulatuvaid juukseid, mis olid tagant lindiga seotud.
„17. sajandi 60. aastast levis fontange (pr) – tanuga teostatud kõrge soeng, mis püsis moes kolmkümmend aastat. Preili Angelique de Fontange`i juuksed puhus tuul jahi ajal sassi. See kaunitari ei hirmutanud, ta võttis vääriskividega ehitud sukapaela ning sidus juuksed pealaele kokku. Kuningale see meeldis ja otsekohe asuti teda jäljendama.“
barokk
ROKOKOO
Rokokoo soengud on väga legendaarsed oma ebaloomulikkuse ja ebatervislikkuse tõttu. Soengukunstniku elukutse kerkis esile Louis XV ajal, tänu tema armukesele Madame de Pompadourile. Parukameistrid olid palju kõrgemalt hinnatud, kui juuksurid.
Stiilipidudel soovis iga naine olla teistest naistest kaunim ja silmapaistvam. Selle aja soeng oli kooslus lilledest, lindikestest ja kivikestest. Parukaid toestati traatidega ja täideti kõikvõimalike ehitusmaterjalidega, et need püsti seisaksid. Juuksed keerati ümber raami, mis oli täidetud vati, riide või põhuga ning tsementeeritud vastava pastaga. Niimoodi valminud soengud kujutasid laevu, linnupuure ja muud sellist koos kõige elavaga.
Soengud kõrgusid kuni 1,5 meetrini. Peale selle, et need olid suured ja katastroofiliselt ebamugavad, tuli neid kanda mitu nädalat ning seetõttu asus neisse elama palju ebameeldivaid lutikaid ja kirpe. Tööd said lõhnameistrid, kes proovisid näriliste elu põrguks muuta. Kasutati ka kratsimispulka, et kõige selle elavaga peas toime tulla.
19 SAJAND 1800-1900 AASTAD
Tagant soeng lühike, lahk keskel nii naistel kui ka meestel. Lokkid ei olnud moes. Kaunistuseks kasutati juuksevõrk. Soengud olid enamasti kõrged.
20 SAJAND 1900-1910 AASTAD
Siluett oli lopsakas ning ideaaliks oli küps naine. Kogu glamuur vabamate soengutega ja külluslikult kaunistatud kübaratega „läks“ sõna otseses mõttes pähe. Peamiseks trendiks olid natuke säbrulised, kuid lopsakad soengud. Lopsakad lained ja üleskuhjatud elegants erinesid vaid selle poolest, kui palju oli soengusse lisatud kunstjuukseid ja kui suur oli polsterdus, mille ümber juuksed koguti, et peanupu otsa kuhjatud stiili jaoks vajalik kõrgus kätte saada. Algselt kasutati soengule volüümi andmiseks hobuse juukseid, kui hiljem mindi üle kunstjuustele.
Tukad olid lisand, mille lõikamist paljud kaalusid, kuid oma põhikujult jäi soeng siiski rangelt endiseks.
Juuste harjamine oli juuksehoolduses tähtis rituaal ja säravaid ning läikivaid kiharaid pesti sagedamini kui ühelgi varasemal ajastul.
Moes olid hallid ja valged juuksed, juuksevärve aga pruugiti varasemast vähem.
Väga populaarsed olid esimesed püsilokid Karl Nesslerilt New Yorgist. Viimaste tegemine võttis kaksteist tundi aega ning olid väga kallid. Varasemalt keerasid naised lokkide tegemiseks oma juukseid riideribadesse, või siis kasutasid algelisi lokiraudasid ja -tange, tänu millele said alguse peanaha ja kõrvade kõrvetamine. Ka üksikute lokisalkude väljalangemine polnud mingi haruldus.
1910-1920 AASTAD
Sellel ajal juuksed sümboliseerisid naiste seisundid ühiskonnas. Poisipea ei olnud populaarne. Kardinasoeng- kompromiss lühikeste ja pikkade juuste vahel.
1920-1930 AASTAID
Naistel on rohkem vabadust. Hakkasid ilmuma fläpperid, meigisid palju, suitsetasid jms. Juukseid värviti hennaga, populaarne oli poisipea, lühike soeng, lokid ja vesilaine.
1930-1940 AASTAID
Kümme aastat tukkade, kübara ja turbani all peidus olnud laup ilmus taas nähtavale ning juuksed modelleeriti skulptuurseteks, lainete ja vagudega soenguteks.
Aastakümne värviks oli kahtlemata plaatinablond. Ulmelist meeleolu süvendasid soengutesse kinnitatud briljant- või kristallehted.
Kolmekümnendate aastate lõpus arenes poisipea seksikaks peek-a-boo-soenguks, millega uhkeldas filmitäht Veronica Lake. Peek-a-boo-soengu puhul langes lokitud juuksekihar üle poole näo, kattes saladuslikult kinni daami ühe silma. Tema soengut kopeerisid sajad tuhanded tüdrukud. Lõpuks, arvestades paljusid õnnetusjuhtumeid, mis tabasid vabrikutes töötavaid järgijaid, kelle juuksed jäid lihtsalt masinate vahele, lõikas ta need lühemaks.
1940-1950 AASTAID
Kübar ei olnud enam nii populaarne nagu varem oli. Hakkasid kandma peapaela mingi kujuga. Popiks läks juukselakk, juustega võiks teha kõike mida sa tahad. Juukseid toonitati,triibutati, moes oli ka vesinik blond. Kasutati palju sinjoone ja valejuukseid. Popiks sai suurte rullide kasutamine.
1950-1960 AASTAID
Juuksed tupeeriti anti nendele volüümi ,moes on kõrgesoengud.
Kuna juuksed olid 1950.aastatel kas lühikesed või üles pandud, muutusid tähelepanu keskpunktiks kõrvarõngad – alates suurtest rõngastest ja lõpetades suurte nööbikujuliste klipsidega.
1960-1970 AASTAID
Naise loomulik ehe — juus — kaunistas teda ikkagi vaid siis, kui see on hoolitsetud ja moodsalt kammitud. Moodsa arusaama järgi pidi juus olema terve, sirge, loomuliku olekuga, kergeltkoolduv. Seda suunda propageeris ka „neegritele“ möeldud Ameerika väljaanne „Ebony“, milles kasutati peamiselt mustanahalisi modelle. Samuti reklaamiti seal rohkesti juuksesirgendajaid, nahapleegitajaid ja paljusid muid „iluvahendeid“, mille eesmärk oli aidata mustanahalistel välja näha võimalikult valgete moodi. Üldtunnustatud arvamuse kohaselt pidid siis mustanahalised naised alati oma juukseid sirgendama.
Soeng ise oli ka üpris lihtne, võimalikult juukse loomulikku langemist järgiv. Päevaks kammiti juuksed peaaegu sirgeks, otsad vaid üles- või allapoole koolutatud. Soenguks juukseid veidi ka tupeeriti, ent mitte enam kõrgendikuks laubale, vaid rohkem rõhutati kuklaosa. Õhtusoenguks kammiti lühikene juus pealaele, pikk ja poolpikk aga rohkem kuklaosale. Moodne tukk lõigati kas ümara või terava joonega. Tukaks võeti küllalt palju juukseid, nii et see jäi tugev ja tihe. Silmas peeti tõde, et päevane soeng oli äärmiselt lihtne. Oli suur eksimine hea maitse vastu, kui igapäevasel tööl kanti keerukat üleskammitud soengut. Eriline soeng sobis vaid õhtuks või pidulikuks puhuks.
1970-1980 AASTAID
Moes püsilokk, keemilised spiraallokid, juuksevärvid on väga erksad, värviti ka hennaga, triibutati, pleegitati. Kihiline soeng moes.
1980-1990 AASTAID
Punkarid on moes.
1980ndatel pidid juuksed välja nägema hoolitsetud ning kallilt soengusse seatud. Üldjuhul tähendas see big hair’i- kohevat soengut. Taolised soengud saadi tagasikammimise ja föönitamisega, sageli kinnitati ülespuhvitud juuksed hiigelsuure klambriga hobusesabaks kuklas. Noored kandsid juukseid siiski enamasti pikkade ja lahtistena – ning eelistavalt ükskõik mis tooni blondidena.
Tulid moodi ka nn „peenikesed vahvlilokid“, mida tehti spetsiaalsete kuumade tangidega.
1990-2000 AASTAID
Blond pole enam pop,Hip soeng-lühike soeng on moes.Mehed eelistavad punapead,Minimalism ja
lihtsus on moes.
Spece Girls-lemmik ja üks popimaid gruppidest tool ajal,näiteks minu ka ja minu sõbrannadel.
Soengutüüp-lihtsus,tupperimine,patsid
Tavalised tüdrukud ja noored tüdrukud püüdsid kopeerida kõik sellest gruppist:soengud,meik ja muid asju.
21 SAJAND
Kõik on moes!
ENESEANALÜÜS
Väga huvitav ja väga meeldis tund - soengukunsti ajaloo.Midagi ma teadsin juba enne ,kindlasti mitte nii sügavalt nägu sain teada tunnis ja kodutöö tegemisel,ütlen seda,et oli väga huvitav kõigest mida ma sain teada.
Natukene naeru saime tunnis soenguvõistlusel;oli vaja igale grupile valida mingit ajaloosoengut...Lõpus olime oma tööga väga rahul.=)
Meie Saskia muutus kohtunikuks "Sassiks")
Tukakontuurid
.jpg)
.jpg)
.jpg)
